Lavastaja, näitleja, helilooja ja autori Veiko Tubina käe all on sündinud nii luuleraamat, lavastused, muusikaalbumid kui suursündmused. Sealjuures oli ta XII noorte laulupeo “Mina jään” noorte laulupeo ideekavandi autoriks ning peadirigendi assistendiks. Selja taha on jäänud 11. aastat Linnateatris tegutsemist trupijuhi, etenduste juhi ning projektijuhina ning alates 2015. aastast tegutseb Tubin vabakutselise näitleja ja heliloojana.
Teater Nuutrumiga teeb Tubin sel aastal esmakordselt koostööd suvelavastuse “Naisteranna needus” raames helilooja rollis. Sestap vestlesime Veikoga teatrist, muusikast, unistustest ja tema kui autori eriilmelistest rollidest.
Kas näed ennast täna pigem lavastajana, heliloojana või näitlejana? Milline roll pakub sulle hetkel kõige rohkem väljakutseid?
Tegelikult pakuvad mulle väljakutseid kõik need rollid. Nauditav on teatrimaastikul astuda üles erinevates rollides ning vaadata teatritegemist kord ühe, siis jälle teise külje pealt. Hariduselt olen jah näitleja, aga aastate jooksul on teatris hakanud huvi pakkuma ka lavamaailmade loomine nii lavastaja kui helilooja vaatepunktist. Näitleja haridus tuleb sellele kõigele kasuks – oskad vaadata asjadele selle inimese perspektiivist, kes peab igal õhtul lavale astuma.
Tänu oma lavakogemusele oskan heliloojana teatris kasutada heli nii, et see oleks näitlejale abiks. Aitaks luua õigeid atmosfääre ning võimendada laval olevat tegevust. Kõige rohkem väljakutseid aga pakub vast lavastaja roll, sest siis saad kõiki erinevaid asju kokku pannes luua täiesti uusi maailmu.
Kuidas leidsid tee muusika ja heliloominguni?
Mulle on muusika meeldinud lapsest saadik. Väiksena tahtsin kogu aeg nii palju laulda, et jõuluvana pidi isegi vasaku ja parema käe kinda panema erinevatesse pakkidesse.
Olen muusikat õppinud Lydia Rahula käe all Tallinna 21. kooli muusikaklassis ning solfedžo tund oli mu lemmik. Seal kuidagi jäi see pisik külge ja siis olen otsinud teed, kuidas ise helisid luua. Esmakordselt andis selle võimaluse lavastaja Jaanus Rohumaa, kui kutsus mind ootamatult oma lavastuse „Kivid sinu taskutes“ muusikaliseks kujundajaks. See töö meeldis mulle, sain sealt hoogu juurde ning nüüdseks olen kujundanud ja kirjutanud muusikat juba rohkem kui 40. lavastusele.
Mis on sinu kui helilooja jaoks teatris suurim töövõit?
Kõige suurem töövõit on siis, kui saavutad lavastajaga ühise ja usaldusliku keele ning ta lubab sul olla loominguliselt vaba. Niimoodi on sündinud ka tavaliselt kõige paremad helikujundused. Vabaduse tunne annab inspiratsiooni ning lisab loovust.
Ilusad hetked on ka need, kui publik tuleb teatrisaalist vaheajale või jalutab koju ning neil peas kumiseb ja kummitab lavastuse muusika.
Mis sind “Naisteranna needuse” juures kõige enam köidab ja puudutab?
Selles näitemängus on mingi ürgne jõud, mis liigub läbi aja ja ruumi ning mis kujundab inimeste vahelisi suhteid. See jõud ongi kõige köitvam. Mõtestada ja aru saada sellest, mis paneb inimesi tegema just selliseid valikuid nagu nad teevad. Ja miks asjad lähevad just seda rada pidi nagu nagu nad lähevad. Lisaks on selles näitemängus sees ilus poeesia, kohatunnetus ning mingi müstiline seletamatu, mis puudutab.
Kuidas lähenesid heliloome protsessile selle näidendi juures? Millist eeltööd tegid?
Ühele lavastusele heli looma hakates alustan alati teksti lugemisest. Eriti meeldib mulle olla esimeses lugemisproovis, kus näitlejad materjali ette loevad. Seal tekivad kuuldud sõnadega ja lausetega seosed ning helid hakkavad ise vaikselt kõrvus juba kohisema. Sõnad muutuvad meloodiateks ning see annab muusika kirjutamiseks tõuke.
Inspiratsiooni otsisin ka merest, liikumisest ja aja voolamisest. Materjali lugedes tundus, et see lavastus vajab sellist igavikulist kulgemist ja lainetamist. Muusikat, mis tekitab paratamatuse tunde, ent ometi jätab kuulajate fantaasiale piisavalt ruumi.
Milliseid meediume ja instrumente kasutasid selle lavastuse heliloomingus ning miks valisid just need vahendid?
Ma kirjutan hästi palju muusikat valmis oma stuudios, ise pilli taga olles. Vahel kuulan läbi tuhandeid instrumente, et leida seda õiget kõla ja vahel piisab väga vähesest. Selles konkreetses lavastuses on oluline koht kõlal ja kajal ning lainetamisel. Otsisin kuidagi seda häält, mida teeb meri ning seda hetke, kui seisad sügiseses rannas ning vaatad lõpmatu silmapiiri taha, kus on täielik tühjus ja tundmatus. Mingit sellist põhjamaist kõla, mis samal ajal lohutab aga jätab ka hinge kriipima.
Kes tänastest Eesti heliloojatest sind inspireerib nii teatris kui laiemalt?
Teatris pakuvad inspiratsiooni heliloojad, kellel on minust endast erinev helikeel. Näiteks Hendrik Kaljujärv ja Jakob Juhkam. Imetlen alati seda, kui kuulan muusikat ja saan aru, et ise oleks hoopis teistmoodi mõelnud või teinud. Või saan aru, et ma ise üldse nii oskakski teha. See on tore ja inspireeriv.
Seni veel tegemata unistuste töö?
Lavastus, kus omavahel põimuvad laulud ja dramaturgia. Mitte otseselt muusikal, aga mingi selline sõnateatri ja muusikateatri sümbioos, kus muusikal on sama tähtis roll kui tekstilisel osal. Midagi sellist heliseb peas, aga lõpuni sõnastada veel ei oska.